KUNINGAL ON SASIPÄINE NAINE

 

Vahetevahel lööb sasipäine naine trummi
Selle plaadi avalooga oli asi ikka päris keeruline. Ühel kevadisel päeval (ikka juba paar kevadet tagasi) tuli Irena koju kotitäie raamatutega. Ju ta oli väsinud sellest, et ma kogu aeg kurtsin kuidas viise tuleb nagu varukast aga sõnu näe, ei leia. Kotitäis raamatuid ei olnud seega "Seiklusjutte maalt ja merelt" vaid kõikvõimalikud Eesti luule antoloogiad ja Sõnarined ja mis kõik veel. Sekka paar kohalikku poeeti ka. 

Sirvisime neid siis koos (kena õhtuveetmise moodus muuseas) ja leidsime ikka päris mitu vaimustavat teksti. Ja see Uku Masingu oma jäi kohe kuidagi eriliselt silma, "kõnetas" meid mõlemaid kohe ja sügavalt.

Ja siis hakkas pihta - pidin oma sõnu koheselt sööma - et viise tuleb ludinal. Sellele tekstile ei tulnud. Loomulikult oli osa sellest ka suurel aukartusel vanameistri ees, sest Masingut pole keegi eriti viisistada võtnud, Jaak Johanson on seda teinud omal ajal ja Siiri Sisask ka.. Ühesõnaga suured kingad, mida täita.

Pusisin ja pusisn. Ma ei mäletagi kaua aega läks, aga ühel õhtul istusin ma köögis  kitarr käes (tegelikult juhtub seda peaaegu igal õhtul) ja mängisin ühte motiivi. Irena pesi vannitoas hambaid. Järsku sööstis ta, lõug hambapastavahune, vannitoast välja ja ütkles, et "Vot see!". Lisaks "sellele" oli mul ka kunagi laevakajutis salvestatud kitarrikäik. Nende (köögilauamotiivi ja kajutikäigu) abil ma hakkasingi lugu ehitama. 

Hiljem selgus, et ma ei suutnud toda imekena kitarrikäiku ikkagi ise enam sama soundiga ära mängida ("originaali" sound oli perfektne, aga ei olnud päris rütmitäpne). Sinna oli vaja pisut jazzilikku lähenemist, mille tarvis pöördusin hoopis Teet Vellingu poole, kes asja mängleva kergusega õigesse võtmesse keeras. 

Siis läks natuke veel, ja laul sai selline, nagu ta sai. Natuke nagu "Clannadit kuulanud olles":) Irena lisas  taustavokaale, riskides "kantriks minna" mängisin pisut pedal steeli... Kuluaarides räägitakse, et see laul on iseäranis populaarne Iirimaal noorte naisterahvaste hulgas. 


KUNINGAL ON SASIPÄINE NAINE

(Tõnu Timm/Uku Masing)

KUNINGAL ON SASIPÄINE NAINE
KAITSE TEMA PEHMEID KULME SINA
ET NEID PAITAKS KURDUV PÄIKSELAINE
KUNI SASSI SILITAN NAD MINA

KUNINGAL ON NAINE NAERUSUINE
ÕPETA TA HUULI ÕITSMA PINGUL
ET NEIL SIIS KUI ÖÖ ON KEVADKUINE
OLEKS KÄÄR MIS KAUNIL VALGEL KINGUL

KUNINGAL ON NAINE METSATEENNE
SENI LAS TA VARBAD SAMBLAL ASTU
KUNI VAIKNE PADRIK ORKIDEENNE
TULEB VÄSIND SAMMUDELE VASTU

KUNINGAL ON NÕTKEVÖÖNE NAINE
ET TA KUNAGI EI NÄRBUKS NUTTU
VÕTA TEMALT HUNDIÖÖDE PAINE
SILMAD PEIDA SÄRAVASSE UTTU

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

VÄSINUD KUID ÕNNELIK

Kujutis
Aga oli ka kõrge mägi.   See on üks neist kitarrismidest (tobedavõitu, aga tore sõna), mida ikka mängin kui nailonkeeltega pill kätte satub. No kasvõi näiteks pillipoes;). Päevi näinud Samick sattus mu kätte tänu kolleeg Teet Vellingule, kelle koduseinal see kuidagi kurvalt rippus. Nüüd teeb see täitsa tavaline Korea masstoodang minu peenemate meistripillide seltsis oma tänuväärset tööd. Marek Taltsilt Vellingute perre jõudnud kitarri kael oli murdunud ja üsna korralikult kokku liimitud. Pingutid olid ka õhtal, aga vahetasin (ise!, tavaliselt palun ikka meistri abi) värskete vastu. Minusugune kitarrihariduseta iseõppija asjaarmastaja ei tee instrumendi mustast minevikust numbrit, kui pill hetkel häälestub ja kõlab. Mälu järgi pakun, et sel plaadil olen teda sihtotstarbeliselt kasutanud vähemalt viies erinevas loos.  Aga nüüd lugu ise... Kunagi sai see viis Andres Noormetsalt sõnad, pealkirja ka. Aga laulnud olen teda harva, rohkem ikka lihtsalt mänginud. Instrumentaa...
Read more »

PÄRITUUL

Kujutis
Sõit kogub hoogu Mul on tegelikult päris mitu viisi selle A.Oidi hitireegli järgi tehtud - salm minoorne ja refrään võidukas-mažoorne. Sõnade autoreid on siin kokku kolm, kes oma tagasihoidlikkuses soovivad jätta saladuseks, kelle lipsust ja sokkidest ikkagi käib jutt.  Kui plaat valmis, tegin huvitava tähelepaneku - enamik selle plaadi kitarrisoolodest on mängitud akustilisega. Isegi kui tegemist on sihukese pop rock looga nagu see siin. Ja kui vokaalpartiid salvestades loo lõpupoole naeru ei suutnud pidada, jäi see ka sisse. Minu jaoks on ta varasuvine lugu, kus päike tõuseb kell 4. Siis ei pea kuuvalgel väga pikalt rattaga sõitma ;) Seegi laul on pisut isikliku alatooniga, nagu neid on käesolevale plaadile saanud meeldivalt mitu. Koos on lihtsam ja lõbusam. Nii võikski kogu aeg olla.  Meenus praegu, et Sten Teppan tavatseb oma saatekülalistele pärituult soovida! Ei ole kursis, kas minu Pärituule lugu mõnes tema saates on kõlanud, aga Maian Kärmas kirjutas küll, et "sob...
Read more »