PIDEV MÕTISKLEMINE

Aga oli ka kõrge mägi.   See on üks neist kitarrismidest (tobedavõitu, aga tore sõna), mida ikka mängin kui nailonkeeltega pill kätte satub. No kasvõi näiteks pillipoes;). Päevi näinud Samick sattus mu kätte tänu kolleeg Teet Vellingule, kelle koduseinal see kuidagi kurvalt rippus. Nüüd teeb see täitsa tavaline Korea masstoodang minu peenemate meistripillide seltsis oma tänuväärset tööd. Marek Taltsilt Vellingute perre jõudnud kitarri kael oli murdunud ja üsna korralikult kokku liimitud. Pingutid olid ka õhtal, aga vahetasin (ise!, tavaliselt palun ikka meistri abi) värskete vastu. Minusugune kitarrihariduseta iseõppija asjaarmastaja ei tee instrumendi mustast minevikust numbrit, kui pill hetkel häälestub ja kõlab. Mälu järgi pakun, et sel plaadil olen teda sihtotstarbeliselt kasutanud vähemalt viies erinevas loos.  Aga nüüd lugu ise... Kunagi sai see viis Andres Noormetsalt sõnad, pealkirja ka. Aga laulnud olen teda harva, rohkem ikka lihtsalt mänginud. Instrumentaa...

Oksad ja raod  See on vist albumi kõige vaiksem ja tundlikum lugu. Nagu mul kombeks - enne viis, siis sõnad. Siin tuli appi inBoil, kelle jutustusoskus laulutekstide läbi on legendaarne. Mulle niisugune sisekaemuslik mõtisklus väga sobis, praeguses eluetapis ja keskkonnas on selleks ruumi, vaikust ja rahu. Mulle tundub, et allikavulisev ja lõkkepragisev meeleolu tuleb sellest loost läbi nii viisi kui ka sõnade abil.  Muhumaa vaikuses kitarri saatel mõtiskledes (see ei ole sama, mis "kitarri saatel muretsemine", mida tavatses teha Riho Sibul ja mida jätkab Jaak Tuksam;) tundsin, et meloodiline maastik ja sõnum pole kaugel sellest, mis meid siin igapäevaselt ümbritseb. Mulle meeldib "Põlemist" laval esitada. Küllap veidra refrääni harmoonia, aga ka "filmi jooksma paneva" InBoili teksti tõttu.    LONKINUD TOLMUSEID TEID KOGU PÄEV PORIS JA VIHMAS JA PÄIKESE KÄES KOHA MA LEIAN, OLEKS MIS PUHKAMIST VÄÄRT TAMMED JA MÄNNID, ÜKS KUNINGLIK SAAR LASKUVA ÖÖ TUME T...

Sõit kogub hoogu Mul on tegelikult päris mitu viisi selle A.Oidi hitireegli järgi tehtud - salm minoorne ja refrään võidukas-mažoorne. Sõnade autoreid on siin kokku kolm, kes oma tagasihoidlikkuses soovivad jätta saladuseks, kelle lipsust ja sokkidest ikkagi käib jutt.  Kui plaat valmis, tegin huvitava tähelepaneku - enamik selle plaadi kitarrisoolodest on mängitud akustilisega. Isegi kui tegemist on sihukese pop rock looga nagu see siin. Ja kui vokaalpartiid salvestades loo lõpupoole naeru ei suutnud pidada, jäi see ka sisse. Minu jaoks on ta varasuvine lugu, kus päike tõuseb kell 4. Siis ei pea kuuvalgel väga pikalt rattaga sõitma ;) Seegi laul on pisut isikliku alatooniga, nagu neid on käesolevale plaadile saanud meeldivalt mitu. Koos on lihtsam ja lõbusam. Nii võikski kogu aeg olla.  Meenus praegu, et Sten Teppan tavatseb oma saatekülalistele pärituult soovida! Ei ole kursis, kas minu Pärituule lugu mõnes tema saates on kõlanud, aga Maian Kärmas kirjutas küll, et "sob...

Karge ja natuke kerge ka   Planeerisime kaasteelise Jaanus Nõgistoga talvetuuri, millele oli vaja nime. Nimeks sai Kerge ja karge, aga sellenimelist lugu veel ei olnud. Tuli tegema hakata. Sõnad sündisid teel Tartusse, rohelises Ford Transitis umbes 10 minutiga. See oli meeldejääv sõit, sest tagasiteel oli Transit maast laeni penoplasti täis, mis sõidu taktis kriuksus ja krigises nii et hammastest käis läbi. Lugu sai kena, pillid mängisin weissenbornist alustades ja mandoliiniga jätkates üksinda, Irena aitas laulda. Kõige vanem teoseke sel albumil, kuna jäi "Portselanist koerte" rongilt napilt maha. Ja pidi siis poolteist aastat ootama, sest vahepeal ilmus ju hoopis instrumentaalalbum . Iseenesest mulle meeldib, et sellest sai plaadi viimane lugu (enne lisalugu!). Räägib ta ju talvest, millega teatavasti lõppeb aastaring, aga juba väikese lootusega uude kevadesse. Ja nagu ütleb viimane rida: kõik, mis tuleb nüüd saab järjest paremaks. KERGE JA KARGE (Tõnu Timm/Irena Tammik) ...

Vana Vigurvänt   Käesoleva albumi lugudest oli just see kõige aeganõudvam ja osutas teistest rohkem vastupanu, enne kui valmis sai. "Vastupanu osutamise" termin tuli minu sõnavarra Argo Toomelilt, kes tõdes ühel hommikul, et minu basskitarri on liiga kerge mängida - talle meeldivad rohkem niisugused, mis ikka vastupanu osutavad;) Algas kõik nii, et umbes 10 aastat tagasi leidsin ma Villu Facebooki seinalt ühe vägeva ja viguriga teksti.  Küsisin autorilt luba ja pistsin sõnad sahtlisse õiget aega (loe: viisi) ootama. Siis see jõudis kätte, tegin weissenborn kitarril kiiksuga rütmikäigu, millest kujuneski loo selgroog. Muuseas, tähelepanelik kuulaja võib oma üllatuseks märgata, et selles loos teisi kitarre polegi. Bassi mängis Argo Toomel, ta ikka pusis talle mitteomaselt päris pikalt, kuni lõpuks rahule jäi. Mina olin juba ammu rahul :D Trummipartiiga tegeles õige mitu trummarit (vabandan teiste ees kui nüüd vahele jäin;). Väljavalituks osutus seekord Ilja Šarapov, kes loo ole...

inBoiliga musitseerimas Mulle on see lugu alati meeldinud. Irena mainis, et teama jaoks on see üldse üks kenamaid Jääääre lugude seas, mispeale otsustasin hästi ära unustatud vana uueks laulda. Samamoodi teha ju ei tasu. Olen tabanud end korduvalt mõttelt, et Jääääre ja inBoileri lugudes pole millegipärast taustalaulu, aga võiks ju olla. Noorkuud stuudiosse laulma ei kutsunud, aga astelpaju-saialille õli aerosooli abil kõrgemaid noote küünitades andsin endast parima. Instrumentaalpartiidega nägin tegelikult päris tõsist vaeva. Katsetasin nii ja naa, et siis hoopis kolmandat moodi ümber teha. Esialgse elektrikitarripartii viskasin peagi korstnasse ja asendasin Margus Kappeli klaveri ning enda mandoliini dialoogiga. Ah jaa, nailonkeeltega kitarr võtab vahepeal üle. Mulle meeldib kuidas Jaanus Salm ja Argo Toomel loo edenedes järjest pinget kruvisid. Irenale tulemus eriti ei meeldi, ju siis kõrv on harjunud aastakümnetetaguse algse versiooniga. Autor vaikis minu versiooni kuuldes salapära...