PIDEV MÕTISKLEMINE

Iga plaadi sünnilugu on erinev. Eesmärk on muidugi üks - et lauasahtlis olevad lood lõpuks ometi purki saaks. Milliseks plaat aga kujuneb, selgub tavaliselt töö käigus. 
Üks asi on küll muutunud, pärast esimest sooloplaati läks tervelt 5 aastat, et järgmiseni jõuda. Aga siis kolisin ma Muhumaale ja nüüd on valminud igal aastal album: 2024. "Portselanist koerad," 2025. instrumentaalalbum: "Impossible Bottle" ja nüüd "Pidev mõtisklemine". Saladuskatte all võin öelda, et 2027. aasta plaadimaterjal juba vaikselt koguneb.

Selle blogi eesmärk on koguda kokku lisamaterjal, mis ruumikitsikusest tulenevalt plaadiümbrisele ei mahu. Endal ka kunagi tore vaadata, kui mälu alt vedama hakkab, et kuidas mingi lugu sündis ja milliseid ootamatuid sündmusi sündimise juures juhtus. 

Plaadi nimi tuli suhteliselt kergesti - kuna "Kuningal on sasipäine naine" sai avalooks, siis tundus sobilik kasutada Uku Masingu tsitaati armastusest: "Armastus mu meelest peaks olema enamvähem pidev mõtisklemine, mida teha teisele, et ta naeraks meelehääst". Plaadiümbrise foto on tehtud Tartus Tähtveres minu sõbra Heikki Kalle köögis. Kes veel aru pole saanud, siis tegemist ei ole hoolikalt planeeritud fotosessiooniga, vaid Irena tabas mind tassi taga mõtisklemas ;) Oli tore hommik, maitsev kohv ja ma tõesti ei mäleta, miks mul meremehe särk seljas oli. Igatahes ei koosne plaat meremehelauludest ;) Kui plaadi masteringi teinud Indrek Patte seda pilti nägi teatas ta, et esimese hooga meenus J.M.K.E. laul "Pieni mies, iso tuopi". Kui keegi soovib samas köögis pidevalt mõtiskleda, siis see võimalus on täitsa olemas, kuna toreda ajalooga maja on juhtumisi müügis. 

Kuidas see plaaditegu käib? Enamasti mõnd oma kitarridest näppides sünnib viis. See jääb mõnikord aastateks, aga kui veab, vaid loetud päevadeks väärilist teksti ootama. Teksti peale teen viise ka, aga harvem ning see on vaevarikkam ja ei pruugigi lõpuks õnnestuda. Salvestan oma muusikalise mõtte arvutisse ja saadan tutvumiseks (isegi kui teksti veel pole) oma ustavatele muusikutest sõpradele, kes valdavad vabalt instrumente, mida ma ise eriti ei oska. Ja siis tuleb bändilaager - trummid üles, mikrofonid, juhtmed, kõrvaklapid... ah jaa, saun sooja, söögid-joogid. Hommikul jätkame sealt, kus pooleli jäime. Tihtilugu saab niisuguse sessiooniga päris mitu "põhja" salvestatud. Mõned muusikud eelistavad siia Muhumaale kohale sõitmise asemel salvestada oma kõrge kunst mandril ja saata võrgutsi.

 Mõni mees tuleb üle mere kohale ainult ühe laulu või pillisoolo pärast. Kõigile olen lõpmata tänulik! Pooled uue plaadi sõnadest on kirjutanud minu abikaasa Irena, kes selle kõrvalt jõuab ka toitlustada bändilaagri näljaseid ning tegeleda visuaalse poolega - plaadiümbris, sotsiaalmeedia... Saan hakkama kitarride ja kitarri perekonda kuuluvate instrumentidega, lihtsamad klahvpillipartiid ka ja mõne lihtsama loo bass, aga trummidega on vaja meistrikätt. Siin plaadil on panuse andnud 3 löökpillimängijat. Mulle väga meeldib taustvokaalide kallal pusida, Irena on ka natuke aidanud. Puhkpillivirtuoosid on tulnud appi paluda - vaatamata Peda "puhkpilliharidusele" olen selles valdkonnas lootusetult roostes. Miksimisel usaldan ennast, masterdamise usaldan Indrek Pattele. Kuni lood on alles küpsemisfaasis, on kena, et kohe kodust võtta testisik Irena, kes, tõsi küll, ise end niisuguse muusika-asjatundjaks ei pea (ta kuulab hoopis house'i, Björki ja iiri rahvamuusikat). Aga tegelikult just temaga parandusettepanekuid põrgatades oleme jõudnud  tulemuseni, mis vähemasti mind õnnelikuks teeb.