PILLIPARK
Kõigepealt võim. Quilter Micropro Mach2 HD. Patrick Quilter nokitses 60ndail aastail lampvõimude kallal ja mingil hetkel tõdes, et esiteks ei ole maailmas varsti enam kvaliteetseid lampe saada, teiseks vananeb rokkarite generatsioon ja ei jõua raskeid lampvõime tassida. Sestap hakkas ta arendama analog võimenduste sarja, mis ei kaaluks palju ja kõlaks nagu lampvõimud (kuigi ilma lampideta). Ka neodüümmagnetite kasutamine valjukates tegi võimendid tunduvalt kergemaks. Sestap kaalub minu 200W kombik kõigest 9kg. Tõsi - 6'ne footswitch, milles, boost, limiter, tremolo, reverb, channel change, ja FC loop, kaalub ka üksjagu. Aga see on üsna möödapääsmatu ja väga tarvilik lisa. Clean on puhas nagu AER-ul ehk siis saan kasutada laulu ja akustilise kidra võimuna trubaduuri-esinemistel. Samas teeb õiget häält pedal steeli taga (Patrick Quilter on ise hawaii juurtega ja steelkitarre mänginud, ju siis seetõttu). Blues Jr näiteks pedal steelile ei sobi. Aga el.kidra võimuna samuti suurepärane. Seega plussid on universaalsus ja kerge kaal. Miinuseid ei olegi. Hind vbl;) Ja sang on hakanud veidi narmendama.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Elektrikitarr. Vantage VSH-435. Mul ei ole rohkem elektrikitarre eriti olnud ega ole ka vaja, sest see teeb kõike. Ma ei ole leidnud mugavama kaelaga pilli, sest minu väikest mõõtu käele sobib 4cm nut/sadul, aga selliseid tehakse harva. Tänu võlgnen Aarne Torgile, kes ostis pilli 1983 aprillis (valmistatud 1982 jaanuaris Matsumoku tehases Jaapanis) Toronto Steve's pillipoest, mis olevat tänini alles ja säilinud on ka ostutšekk! Arne tõi mõned pillid Eesti taasärkamise aastail Kanadast ja kõiki tagasi ookeani taha ei viinud. Ta oli helipäid splittinud, kadunud Žora koristas splitilülitid jälle ära ja pani asemele pisut naljakad plastpunnid;) Häälestusega oli probleeme - üks pillimeister ütles, et ju on krihvid väikese kõrvalekaldega paigaldatud ja seda muudmoodi parandada ei saa kui sõrmlaua vahetus. Mängisin veerand sajandit ja kannatasin. Ei ole ju seda elektripilli minu bändides kuigi tihti vaja olnud, salvestustel rohkem. Hiljuti kurtsin muret Viljar Kuusele, kes arvas, et 80ndate Jaapani kompuutrid ei saanud eksida, viga peab olema mujal. Ja vea ta leidiski - seesama mõnus 4cm nut oli 0,6 mm nihkes, pärast selle paikanihutamist on pill ideaalilähedane! Potekad tuleks ära vahetada kui keegi oskab, kuigi ma ei kasuta neid eriti;)
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Olen unistanud pedal steelist kauem aastaid kui seda mänginud. Teadjamad ütlevad, et selle õppimine on nõnda aeganõudev, et õpinguid tuleks alustada 5 aastaselt - siis saad vanameheikka jõudes selgeks. Minu eas alustades on vaid loota, et sünnin jrgm elus uuesti pedal steeli mängijaks ja saan õppimist jätkata, sealt, kus selles elus pooleli jäi;) Mäletan kuis Moskva kantribändi Kukuruza dobromängija Šepelev ütles alati, kui kassetti kuulates algas pedal steeli soolo: Mjod pašol... (tõlkes umbes: nüüd läks meeks). Pilli proovisin soetada SteelGuitarForum'is istudes pikki kuid. Tuli anda USA aadress, sest nad ei taha eriti välismaalastele müüa. GFI Ultra jõudis aadressile, millelt hakkasid laevakonteineris Eesti poole liikuma mootorrattad, nende vahele peidetud ka üks kahtlane kohver steel kitarriga. Kui pill mõne kuu möödudes viimaks kohal, otsustasin ausa mehena müüjale üles tunnistada, et ma ei ole ameeriklane ja nende üks pühadest country-graalidest rändas hoopis Eestisse. Vanahärra vastas, et ta teab Euroopat küll ja tal pole eurooplaste vastu midagi, ta on naisega ükskord isegi Prantsusmaal käinud! Ning ta naine on õpetanud Portlandi osariigis vene keelt!
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Resofooniline kitarr. National Tricone Polychrome cutaway
6-keelsete seas kindlasti kaalukaim (4,2kg), kuna kere metallist. Paigaldasin Krivo (puidust!) helipea ka. Keeli bottle neck'i tarvis kõrgemale pole tõstnud ega open G'sse häälestanud - vastupidi, täiesti tavalises häälestuses ja eriti mängumugav setup. Ülihästi häälestub ja püsib hääles. Tellitud otse Nationali tehasest (Bob Brozman oli tol ajal veel Nationali dealer) oma custom soovidega ehk siis ei ole poest ostetud masstoodang (ega noil ka viga ei ole;) Kasutan esinemistel harva, salvestustel üsna tihti. Teeb sihukest hästi valju gypsy swingi häält. Blues muidugi ka.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Banjo. Recording King RK-OT25-BR
Täitsa asjalik 5-keelne banjo. Eesti keeles enamik banjotermineid puudub, sestap antagu andeks kui kasutan pilli kirjeldades ta kodumaalt pärit termineid. Open back ja scooped fretboard - mõeldud seega eriti just clawhammer, old-time stiili mängimiseks, aga kolistab kenasti bluegrassi ka. Minuni jõudis Mandoterroristide kaudu, kes ilmselt banjoterrorit paljuks pidasid. Tubli Muhu pillimeister Gert Simso on aidanud tehe mõned upgraded nagu uus roop ja 5nda keele capo spike'id. Pingutid lähevad ka kohe vahetusse. Kuulda on teda näiteks Räpina Jacki loos "Traktor", minu instrumentaalsel sooloalbumil "Impossible Bottle" loos "Banjovision" (mõnes loos mängisin seal episoodiliselt vist veel), Peoleo Tribuut salvestustel üsna usinasti...
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Mandoliin. Paris Swing f-style
Kahju, et ma mandoliinini varem ei ole jõudnud. Praegu mängin pea iga päev ja hakkab tulema. Kui varasematel albumitel mängisin kitarridele lisaks erinevaid steelkitarre, siis vinüülil "Pidev mõtisklemine" on pedal steel vist ainult paaris loos, mando aga lausa kaheksas! Greg Rich, kes on olnud ametis ka Gibsoni kompaniis, on Paris Swing mandoliinide disainer. Neid tehti lühikest aega, paarkümmend aastat tagasi. Minuni jõudis pill tublilt Soome banjomängijalt ja -õpetajalt Miihkali Jaatinenilt (äge mees, veebis võib näha kuis ludistab banjol Säkkijärve polkat;). Insatalleeritud sai (Viljar Kuuse osavate kätega) JJB Artist series Prestige-220 piezo. Viljar ütles, et peaks selle "rabarberist roobi" ka näiteks Aafrika raudpuu vastu vahetama;) Aafrika raudpuu (Dalbergia melanoxylon) on üks kõige tihedamaid ja hinnalisemaid puitmaterjale, mida muusikariistades kasutatakse. Vajub vees põhja. Olen nüüd pilliga väga rahul.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
12 keelne. Luna Vista Eagle12
See pill näeb välja nagu kunstiteos, mitte lihtsalt tööriist! Luna kitarrid said alguse Florida disainerineiu Ivonne de Villiers'i soovist teha oma vanaemale kergem, mugavam ja esteetiliselt kaunim (naiselikum) basskitarr. See sai nii palju kiidusõnu, et Ivonne proovis kätt ka kitarride ning ukuleledega, kuni väiketootmisest sai tootesari. Pilli kaane puiduvalik: padauk, quilt mahogany, zebrawood, bird’s-eye maple, koa ja flamed maple moodustavad pildi: maastik, kotkas, kuu... Põhi ja küljed on koa, kael mahagon, täiesti kasutatav elektroonika ja häälestaja (12-keelse puhul üsna handy;), cutaway ja puha. Võrreldes malevaaegadest meenuvate Leningradi toodetega täitsa tubli upgrade:)
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
8-keelne lapsteel. Epiphone Electar Century (pre war)
Reverbi veebipoes sattus ette. Põhja-Iiri mees oli Portlandist toonud, et kasudega maha müüa. Aga keegi ei tahtnud. Vähemasti Põhja -Iirimaal mitte. Aga üks Eesti veidrik ostis pikemalt juurdlemata ära ja pole pidanud kahetsema. Kõige meeldejäävam oli postipaki avamise hetk, õigemini pillikohvri avamine. Selle seest paiskus toatäis ajaloohõngu: justkui lauda ja muuseumi segunenud aroom:) Ja see pole kohvrist ning pillist tänini kadunud. 30ndate originaal-helipea töötab nagu peab, huvitav, et need magnetid ka aasatega sugugi ei väsi. Kuulda saab "Portselanist koerte" või "Impossible Bottle" albumil loos Redskin Rag; aga ka vinüülil "Pidev mõtisklemine" Pöide õllelaulus "Kena mees".
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
6-keelne lapsteel. Fender Champ (1950ndad)
Selle pilliga on Aarne Tork mänginud Peeter Kopvillemi ansamblis. Minuni jõudis pill, samuti nagu elektrikidra Vantage'gi, Aarne kaudu, kes Eestist Kanadasse tagasi kolides osa oma pillipargist siia jättis. Kopvillemi mälestuskontsertidel Kumus ja Viru Folgil sain ise ka noid Peetri lugude lapsteeli partiisid mängida. Väga kaua läks aega, enne kui sain aru, et kõik "põlvepillid" ei peagi olema eri häälestustes. Jõuad sa neid kõiki omandada. Keerasin Fender Champ'i samasse häälde kui weissenborn, mida valdan mängutehniliselt kõige paremini ja voila! Hiljem avastasin, et D asemel rohkem kasutust leiab lahtine E häälestus, aga keelte vahekord jääb samaks. Kõlab hästi draiviga (Tarvo Valm Bändis oli abiks), aga sobib tegelikult mitmesse žanri, kui tuleb meelde kohvrist välja võtta. Need vanad Fenderi helipead olid ikka paganama head!
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Akustiline. Taylor 514CE
See on olnud minu põhiline tööhobune viimased paarkümmend aastat. Jaan Sööt ostis selle Pärnu pillipoest, kui sinna saabusid esimesed Taylorid. Vist oli krooniaeg. Jaanile ei istunud (ega mullegi) Taylorite Expression System ja Halvo Liivamägi saagis üsna õnnetult pilli külje sisse seestpoolt toestamata suure augu Fishman Prefix Premium Blend süsteemi tarvis. No juhtme-sound sai tõesti parem. Jaani rock'n'roll lifestyle oli pilli minuni jõudes jätnud "mõningaid kulumismärke" - tuul puhus ikka mõnest kohast läbi;) Aga mis mulle selle mudeli juures kõige rohkem meeldib on kael - justkui minu käe järgi tehtud.Viisin Helmut Hargi juurde ja küsisin, kas sellest üldse saab asja? Helmuti silmis välgatas korraks kaval tuluke ja kui ta ütles, et no kui sa ise ei taha, ma võtan siis endale, teatasin, et väga tahan. Helmut ütles ka, et ainuüksi selle kaela pärast tasub pill korda teha. Mõni pragu oli tema sõnul nii lai, et ei piisanud liimi vahelepressimisest, vaid tuli leida sobiva suurusega liist. Aga et ärgu ma muretsegu - liimitud kohast on pill kõige tugevam ja sealt enam edasi ei pragune. Kaane sisse on kulunud ka üks viiekopkase läbimõõduga lohk, justkui olekski viiekopkasega liig hoogsalt mängitud:) Sinna soovitas meister kord aastas lakki peale pintseldada - muidu võib pinnu saada. Roop on korra lahti tulnud (suht üllatav selle mudeli puhul) ja Viljar Kuuse poolt liimi ning peenikeste poltidega uuesti kinnitatud, krihve on vahetatud. Aga muidu minu meelest just äge, evib mõningast sarnasust Willie Nelsoni Triggeri'ga;).
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Basskitarr. Squier Jazz Bass
Täitsa tavaline. Aga nagu ütleb Argo Toomel: "Igas korralikus kodus peaks vähemalt üks bass olema". Ju vist selleks, et kui ta Muhusse külla tuleb, ei pea oma pilli kaasa tarima. Mulle meeldib, et ta on õiget värvi, nagu John Paul Jones'il (nujah, tema bass ei olnud Indoneesias tehtud). Aga harju keskmine puhkes üle ootuste (ootused tegelikult olid) soundiõide, kui soetasin peale Labella Olinto Flat keeled. Vähemasti minu sõrmede ja kõrvade jaoks meeletu upgrade.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Bariton Weissenborn. Herrmann Baritone Weissenborn Style 2
Selle pilli tegi Ermanno Pasqualato 2011 aastal, olles eelnevalt mind meilitsi moosinud, et selle ostaksin. Baritone tehakse ja mängitakse harva ning ju tal oli huvitav seda meisterdada. Esimene "vasikas" olevat pisut aia taha läinud, teine tuli juba päris hea ja läks Austriasse. Aga nüüd, kus kõik selge, kuidas head baritoni teha, pole leida ühtki huvilist. Mina läksin õnge, meistripilli kohta tehti hea hind ka ja kõlab tõesti vägevalt! Põhi ja küljed on pähkel, aga kaas on kõige tähtsam - see olla valmistatud just sama Val di Femme metsa kuusest, kust võeti kõigi Stradivariuste materjal! Ebastandardse suurusega pillil pole ju kohvritki (nüüd on, Koti Toomas tegi). Kuidas kohale toimetada? Appi tuli Jaan Lepp, kelle käes oli tollal logistikafirma DSV kõige tähtsam telefon. Üks rekkamees pidi tegema Itaalias pisukese kõrvalepõike ja tõstma kabiini veidra keelpilli. Kuulda saab "Portselanist koerte" albumi viimases loos "Võrkkiik", aga ka instr. albumil "Impossible Bottle" mõnes loos vaheldumisi "tavalise" weissenborniga.
Nailonkeeltega kitarr. Samick SCT 450 CE
See rippus Vellingute Tondi kodus nukralt seinal. Kord Teedu pool proovi tehes uurisin, et mis pill on? Teet ütles, et Tuuli sai selle kunagi Marek Taltsilt. See on ju hea märk - Mareki sugusel mehel ei saa ju halba pilli olnud olla. Pillil oli kael murdunud ja kokku liimitud. Teedul on neid nailoneid veel paar tükki, millel kaelad seni murdumata, mistap ta riputas selle Korea vaesekese seinale. Minul pole nailonkeeltega pilli olnud ja olen teda ikka igatsenud. Aga noh, mis klassikamees nüüd mina ja mu peale pole mõtet korralikku kontsetpilli raisata. Aga see oli niisugune õhuke ja õhema kaelaga ja häälestus kenasti, tasuks küsiti vist suur pakk pähkleid;) Olen teda kasutanud oma lugusid salvestades üllatavalt palju ja kuni pole etemat ette sattunud, küllap kasutan veelgi.
- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Kommentaarid
Postita kommentaar