VÄSINUD KUID ÕNNELIK

Aga oli ka kõrge mägi. 

 See on üks neist kitarrismidest (tobedavõitu, aga tore sõna), mida ikka mängin kui nailonkeeltega pill kätte satub. No kasvõi näiteks pillipoes;). Päevi näinud Samick sattus mu kätte tänu kolleeg Teet Vellingule, kelle koduseinal see kuidagi kurvalt rippus. Nüüd teeb see täitsa tavaline Korea masstoodang minu peenemate meistripillide seltsis oma tänuväärset tööd. Marek Taltsilt Vellingute perre jõudnud kitarri kael oli murdunud ja üsna korralikult kokku liimitud. Pingutid olid ka õhtal, aga vahetasin (ise!, tavaliselt palun ikka meistri abi) värskete vastu. Minusugune kitarrihariduseta iseõppija asjaarmastaja ei tee instrumendi mustast minevikust numbrit, kui pill hetkel häälestub ja kõlab. Mälu järgi pakun, et sel plaadil olen teda sihtotstarbeliselt kasutanud vähemalt viies erinevas loos. 

Aga nüüd lugu ise... Kunagi sai see viis Andres Noormetsalt sõnad, pealkirja ka. Aga laulnud olen teda harva, rohkem ikka lihtsalt mänginud. Instrumentaalplaadilt jäi välja, kuna ootasin mandrilt altviiuli partiid. Meretagune asi - jäi tulemata. 

Siis tuli hoopis Peeter Malkov, et mängida Villu Kanguri tekstile sündinud kurvikas loos propellerlikke flöödipiruette, põues igaks juhuks ka altflööt. Sellise juhuse pidin ma loomulikult ära kasutama, sest iga päev ju altflöödivõlur läbi ei astu. Peeter Malkov ei küsi, kas sul nooti ka on. Ütleb lihtsalt: "Lase mulle seda teemat veel korra..." Ja siis mängib - imelise tooni ja tundega! Mängis mitu korda, kuigi mulle tundus juba esimese võttega perfektne. Kui salvestus sai purki, olime pisut väsinud kuid õnnelikud. 

Kui lugu esimest korda (Viker)raadios oli kõlanud, helistas Vladislav Koržets, tänas ja ütles, et talle läks hinge. Niisuguste telefonikõnede nimel tasub muusiku elu elada!