PIDEV MÕTISKLEMINE

Iga plaadi sünnilugu on erinev. Eesmärk on muidugi üks - et lauasahtlis olevad lood lõpuks ometi purki saaks. Milliseks plaat aga kujuneb, selgub tavaliselt töö käigus.  Üks asi on küll muutunud, pärast esimest sooloplaati läks tervelt 5 aastat, et järgmiseni jõuda. Aga siis kolisin ma Muhumaale ja nüüd on valminud igal aastal album: 2024. "Portselanist koerad ," 2025. instrumentaalalbum:  "Impossible Bottle" ja nüüd "Pidev mõtisklemine". Saladuskatte all võin öelda, et 2027. aasta plaadimaterjal juba vaikselt koguneb. Selle blogi eesmärk on koguda kokku lisamaterjal, mis ruumikitsikusest tulenevalt plaadiümbrisele ei mahu. Endal ka kunagi tore vaadata, kui mälu alt vedama hakkab, et kuidas mingi lugu sündis ja milliseid ootamatuid sündmusi sündimise juures juhtus.  Plaadi nimi tuli suhteliselt kergesti - kuna "Kuningal on sasipäine naine" sai avalooks, siis tundus sobilik kasutada Uku Masingu tsitaati armastusest: "Armastus mu meelest peaks...

Aga oli ka kõrge mägi.   See on üks neist kitarrismidest (tobedavõitu, aga tore sõna), mida ikka mängin kui nailonkeeltega pill kätte satub. No kasvõi näiteks pillipoes;). Päevi näinud Samick sattus mu kätte tänu kolleeg Teet Vellingule, kelle koduseinal see kuidagi kurvalt rippus. Nüüd teeb see täitsa tavaline Korea masstoodang minu peenemate meistripillide seltsis oma tänuväärset tööd. Marek Taltsilt Vellingute perre jõudnud kitarri kael oli murdunud ja üsna korralikult kokku liimitud. Pingutid olid ka õhtal, aga vahetasin (ise!, tavaliselt palun ikka meistri abi) värskete vastu. Minusugune kitarrihariduseta iseõppija asjaarmastaja ei tee instrumendi mustast minevikust numbrit, kui pill hetkel häälestub ja kõlab. Mälu järgi pakun, et sel plaadil olen teda sihtotstarbeliselt kasutanud vähemalt viies erinevas loos.  Aga nüüd lugu ise... Kunagi sai see viis Andres Noormetsalt sõnad, pealkirja ka. Aga laulnud olen teda harva, rohkem ikka lihtsalt mänginud. Instrumentaa...

Oksad ja raod  See on vist albumi kõige vaiksem ja tundlikum lugu. Nagu mul kombeks - enne viis, siis sõnad. Siin tuli appi inBoil, kelle jutustusoskus laulutekstide läbi on legendaarne. Mulle niisugune sisekaemuslik mõtisklus väga sobis, praeguses eluetapis ja keskkonnas on selleks ruumi, vaikust ja rahu. Mulle tundub, et allikavulisev ja lõkkepragisev meeleolu tuleb sellest loost läbi nii viisi kui ka sõnade abil.  Muhumaa vaikuses kitarri saatel mõtiskledes (see ei ole sama, mis "kitarri saatel muretsemine", mida tavatses teha Riho Sibul ja mida jätkab Jaak Tuksam;) tundsin, et meloodiline maastik ja sõnum pole kaugel sellest, mis meid siin igapäevaselt ümbritseb. Mulle meeldib "Põlemist" laval esitada. Küllap veidra refrääni harmoonia, aga ka "filmi jooksma paneva" InBoili teksti tõttu.    LONKINUD TOLMUSEID TEID KOGU PÄEV PORIS JA VIHMAS JA PÄIKESE KÄES KOHA MA LEIAN, OLEKS MIS PUHKAMIST VÄÄRT TAMMED JA MÄNNID, ÜKS KUNINGLIK SAAR LASKUVA ÖÖ TUME T...

Sõit kogub hoogu Mul on tegelikult päris mitu viisi selle A.Oidi hitireegli järgi tehtud - salm minoorne ja refrään võidukas-mažoorne. Sõnade autoreid on siin kokku kolm, kes oma tagasihoidlikkuses soovivad jätta saladuseks, kelle lipsust ja sokkidest ikkagi käib jutt.  Kui plaat valmis, tegin huvitava tähelepaneku - enamik selle plaadi kitarrisoolodest on mängitud akustilisega. Isegi kui tegemist on sihukese pop rock looga nagu see siin. Ja kui vokaalpartiid salvestades loo lõpupoole naeru ei suutnud pidada, jäi see ka sisse. Minu jaoks on ta varasuvine lugu, kus päike tõuseb kell 4. Siis ei pea kuuvalgel väga pikalt rattaga sõitma ;) Seegi laul on pisut isikliku alatooniga, nagu neid on käesolevale plaadile saanud meeldivalt mitu. Koos on lihtsam ja lõbusam. Nii võikski kogu aeg olla.  Meenus praegu, et Sten Teppan tavatseb oma saatekülalistele pärituult soovida! Ei ole kursis, kas minu Pärituule lugu mõnes tema saates on kõlanud, aga Maian Kärmas kirjutas küll, et "sob...

Karge ja natuke kerge ka   Planeerisime kaasteelise Jaanus Nõgistoga talvetuuri, millele oli vaja nime. Nimeks sai Kerge ja karge, aga sellenimelist lugu veel ei olnud. Tuli tegema hakata. Sõnad sündisid teel Tartusse, rohelises Ford Transitis umbes 10 minutiga. See oli meeldejääv sõit, sest tagasiteel oli Transit maast laeni penoplasti täis, mis sõidu taktis kriuksus ja krigises nii et hammastest käis läbi. Lugu sai kena, pillid mängisin weissenbornist alustades ja mandoliiniga jätkates üksinda, Irena aitas laulda. Kõige vanem teoseke sel albumil, kuna jäi "Portselanist koerte" rongilt napilt maha. Ja pidi siis poolteist aastat ootama, sest vahepeal ilmus ju hoopis instrumentaalalbum . Iseenesest mulle meeldib, et sellest sai plaadi viimane lugu (enne lisalugu!). Räägib ta ju talvest, millega teatavasti lõppeb aastaring, aga juba väikese lootusega uude kevadesse. Ja nagu ütleb viimane rida: kõik, mis tuleb nüüd saab järjest paremaks. KERGE JA KARGE (Tõnu Timm/Irena Tammik) ...

Vana Vigurvänt   Käesoleva albumi lugudest oli just see kõige aeganõudvam ja osutas teistest rohkem vastupanu, enne kui valmis sai. "Vastupanu osutamise" termin tuli minu sõnavarra Argo Toomelilt, kes tõdes ühel hommikul, et minu basskitarri on liiga kerge mängida - talle meeldivad rohkem niisugused, mis ikka vastupanu osutavad;) Algas kõik nii, et umbes 10 aastat tagasi leidsin ma Villu Facebooki seinalt ühe vägeva ja viguriga teksti.  Küsisin autorilt luba ja pistsin sõnad sahtlisse õiget aega (loe: viisi) ootama. Siis see jõudis kätte, tegin weissenborn kitarril kiiksuga rütmikäigu, millest kujuneski loo selgroog. Muuseas, selles loos teisi kitarre polegi. Bassi mängis Argo Toomel, ta ikka pusis talle mitteomaselt päris pikalt, kuni lõpuks rahule jäi. Mina olin juba ammu rahul :D Trummipartiiga tegeles õige mitu trummarit (vabandan teiste ees kui nüüd vahele jäin;). Väljavalituks osutus seekord Ilja Šarapov, kes loo olemuse kõige paremini ära tabas.  Soolomeloodia oli ...

inBoiliga musitseerimas Mulle on see lugu alati meeldinud. Irena mainis, et teama jaoks on see üldse üks kenamaid Jääääre lugude seas, mispeale otsustasin hästi ära unustatud vana uueks laulda. Samamoodi teha ju ei tasu. Olen tabanud end korduvalt mõttelt, et Jääääre ja inBoileri lugudes pole millegipärast taustalaulu, aga võiks ju olla. Noorkuud stuudiosse laulma ei kutsunud, aga astelpaju-saialille õli aerosooli abil kõrgemaid noote küünitades andsin endast parima. Instrumentaalpartiidega nägin tegelikult päris tõsist vaeva. Katsetasin nii ja naa, et siis hoopis kolmandat moodi ümber teha. Esialgse elektrikitarripartii viskasin peagi korstnasse ja asendasin Margus Kappeli klaveri ning enda mandoliini dialoogiga. Ah jaa, nailonkeeltega kitarr võtab vahepeal üle. Mulle meeldib kuidas Jaanus Salm ja Argo Toomel loo edenedes järjest pinget kruvisid. Irenale tulemus eriti ei meeldi, ju siis kõrv on harjunud aastakümnetetaguse algse versiooniga. Autor vaikis minu versiooni kuuldes salapära...

 "Portselanist koerad" esitluskontsert Thule Kojas Kõik algas sellest, et Pöide pruulikoja esindaja Andres Tinno tahtis oma suurepärasele toodangule tunnuslaulu. Ta oli ise tehisarul lasknud mingi naljaverisooni teha ja ega ta sellega päris rahul ei olnud. Ehk siis andis ta mulle vabad käed. Ainus tingimus oli, et laulus peaks olema (vähemalt) kahemõtteline sõnapaar "Kena mees". Meretagune asi, noh.  Irenal, keda eelmisel aastal oli paitanud pegasuse tiib, lõid silmad põlema ja ta ütles, et teeme ära. See on jälle nende lugude rubriigist, kus sõnad enne ja viis pärast. Mulle niipidi ei meeldi, aga kuna Irenal oli hea idee ja sõnad kukkusid ka toredasti välja, siis võtsin end kokku. "Kui on meri hülgehall" meloodia tuli sisse pookida (sest "Hülgehall" on ühe saarlastelt muhulastele pühendatud õllesordi nimi), samas mitte selle viisi lõksu jääda. Keerasin ta hakatuseks mažoori. Pudeli avamise heli nagu ka ühes teises loos mündi kukkumise kõlina sal...

Härjad peavad ühes ikkes vedama ;) Kunagi soovis üks mees oma lauluarmastajast sõbratarile kingituse teha - salvestus Tõnu Timmi kodustuudios (suurepärane kingiidee, muide!). Laulusõnad olid neil ka olemas, aga viisi veel polnud. Võtsin end kätte ja kokku ning tegin valmis. Vist ei sobinud või jõudsid nad riidu minna - pole aimu. Mind ei kõnetanud eriti kliendi pakutud tekst, aga oma viisiga olin rahul ja panin lauasahtlisse ootele, kuni Irena seda taaskuuldes elavnes ja lubas uued korralikud sõnad kirjutada. Võtsin vahelduseks selgroog-instrumendiks metalse resofoonilise kitarri, lisasin näpuotsaga marimbat ja hammondit... Mäletan kuis Argo otsustas keset lugu oma kontrabassiga mõned taktid lihtsalt vait olla, et lugu liiga üheülbaline "vorst" ei saaks. Ilmselt juba vana nipp, aga toimis seegi kord. Jällegi kokkuvõttes üsna isiklik lugu - kes meid lähemalt tunneb, võib leida erinevaid viiteid meie igapäevategevustele. Äratundmisrõõmu võib siin mõnel teiselgi olla, eriti ku...

JUHUSTE JUMAL Üks tore lauluneiu, praegu vist ametis eraviisilise lauluõpetajana, soovis esitada Eesti Laulule loo. Tekst oli "peaaegu olemas", palus aidata viisiga. Tegin oma äratundmise järgi jube hea viisi, aga jälle jäi asi soiku - krutskiga harmooniale meisterdatud meloodia jäi "lauasahtlisse". Mäletan, ühe muusikust kolleegi meelest olevat kitarri intro Danny Gattoni mingist loost maha viksitud. Kuulasin  Gattoni diskograafia läbi - ei leidnud sarnast. Kui keegi leiab, andke mullegi teada. Plaadile lugusid valides tuli mulle see viis meelde ja söötsin Irenale ette.  Temal oli see teema juba ammu peas olemas olnud, kuidas tänu juhustele võib elu igasuguseid ootamatuid jõnkse sisse võtta. Mõni juhus võib üldse kogu elukäiku muuta.  Meie enda lugu on ka üsna selline...õnnelike juhuste kokkulangemiste lugu. Või hoopis juhuseid polegi olemas, nagu seda ütlevad vanad idamaa targad? Et kõik juhused on tegelikult ettemääratud saatusenõksud? Aga mis siis, kui kuskil on...

Täiesti muretu suvi  Lugu sarjast "viis enne, sõnad pärast". Enamus "poeetidele" on see stsenaarium üldsegi mitte meelepärane, kus tuleb viisi sisse sõnu silbitama hakata, ja neid ka veel lõpuks riimi ajama nii, et sellest lõpuks miskit toredat välja tuleb. Mul üks selline sõnadekirjutaja nüüd lõpuks on, aga temast hiljem ;) Siin aitas mind jälle Irena hädast välja. Esimene salm oli kohe olemas, ja refrään ka, sest ta tahtis kirjutada laulu muretust elust ja headest ennetest ja ülelüldse sellest , et "tegelikult on elu mõnus ja lihtne". Irenale üldse ei meeldi kirjutada kurbi, lohisevaid pisaraid kiskuvaid sõnu, mis räägivad õnnetust armastusest ja ebatervetest inimestevahelistest suhetest. Need ei pidavat temaga resoneeruma :) Selles loos ma natukene aitasin sõnade osas kaasa, paari reaga, sest ma olin suutnud kirjutada loo, kus taaskord on metsikult tekstiosa. Meil tekkis ka pisuke vaidlus, näiteks olin ma alguses vägagi sõna "trümoo" vastu.   ...

  Jõuline duo Timm ja Tamm Sellele loole oleks Irena ise tahtnud sõnad kirjutada, aga tal ei tulnud vaimu peale.  Õnneks elan ma Muhu saarel, kus lisaks paradiislikule elu-olule leidub ka andekusega õnnistatud sõnameistreid. Üks nendest on Tambet Tamm, kellega mind Juhuste Jumal kokku viis. Temaga oli asi lihtne, kuna töömeetod "enne viis ja siis sõnad" sobis. Laul sai vaat et veidi sõjakas. Aranžeeringuga oli pisut peamurdmist, sest kuigi ise arvasin, et teen kummarduse Ehalale, kuulsid nii Irena kui ka inBoil selles loos vihjed filmile "Mehed sukkpükstes". Eks see rütm on jah oma olemuselt selline...keskaegne ja vilepilline. Siis me kaalusime veel, kas minna Oldfieldi või Jethro Tulli teed, aga ma tahtsin ikkagi et sellest saaks MINU lugu. Peale sõnade autori tõstaks ma selle loo teiseks kangelaseks Kalle Koppeli, kes ühe õhtuga ja muheda tooniga metasarve partiid sisse mängis. Siis jäi veel oodata trumme, peaagu ei jõudnudki ära oodata, aga ma tedasin et Ilja Šar...

Selgus, et Irena suudab täiesti adekvaatseid laulusõnu kirjutada. Alguse tegi ta juba mu eelmisel sooloplaadil "Portselanist koerad" , kus plaadi nimiloo sõnad pärinevad tema sulest. Sestap ma talle enam rahu ei andnud ja nüüd olen ma Irenalt suutnud välja pressida kuue laulu sõnad. Ehk siis pooled minu uue plaadi lugudest on tema riimitud. Ilmselt nagu kõikide kaunite kunstidega tegelejatel on ka temal vaja inspiratsiooni ja ühel õnnelikul hommikul tõin ma teemaks ükssarvikud, kes Noa laevast maha jäid. Kunagi kusagil oli selline karikatuur. Irena pani parasjagu sokke jalga, tegi solvunud näo ja teatas, et "Nad ise otsustasid maha jääda, mitte ei JÄÄNUD. Ja üleüldse läksid nad hoopis ühe teise laeva peale, kus olid hoopis isemasti reisijad ja mitte ilmtingimata paari kaupa". Ma sõna-sõnalt ei mäleta, aga umbes selline mõtteavaldus sealt tuli. Mina muidugi haarasin sellest ideest rõõmsalt kinni. Siis algasid Irenal loomepiinad, aeg-ajalt tuli ta jälle paari toreda r...

  Vahetevahel lööb sasipäine naine trummi Selle plaadi avalooga oli asi ikka päris keeruline. Ühel kevadisel päeval (ikka juba paar kevadet tagasi) tuli Irena koju kotitäie raamatutega. Ju ta oli väsinud sellest, et ma kogu aeg kurtsin kuidas viise tuleb nagu varukast aga sõnu näe, ei leia. Kotitäis raamatuid ei olnud seega "Seiklusjutte maalt ja merelt" vaid kõikvõimalikud Eesti luule antoloogiad ja Sõnarined ja mis kõik veel. Sekka paar kohalikku poeeti ka.  Sirvisime neid siis koos (kena õhtuveetmise moodus muuseas) ja leidsime ikka päris mitu vaimustavat teksti. Ja see Uku Masingu oma jäi kohe kuidagi eriliselt silma, "kõnetas" meid mõlemaid kohe ja sügavalt. Ja siis hakkas pihta - pidin oma sõnu koheselt sööma - et viise tuleb ludinal. Sellele tekstile ei tulnud. Loomulikult oli osa sellest ka suurel aukartusel vanameistri ees, sest Masingut pole keegi eriti viisistada võtnud, Jaak Johanson on seda teinud omal ajal ja Siiri Sisask ka.. Ühesõnaga suured kingad, ...